Téma: Kulleritöö vahetuses ja kolm numbrit

Olen kuller. Täpsemalt – ma toidan inimesi. Ma sõidan läbi Tallinna igasuguste kottide ja karpidega, otsin õigeid trepikojasid, õigeid kellasid. Kõige hullem on see, kui klient kirjutab “kollane uks”, aga majal on kolm kollast ust. Aga ma ei kurda. Töö on töö. Ja sellel tööl on üks hea külg – vahel on passiivseid hetki. Ootad restoranis, et toit valmiks. Ootad, et klient avaks ukse. Ootad, et lift lõpuks tuleks.

Just ühel sellisel hetkel ma avastasin, et mu telefon vajab laadimist. Tegelikult mitte. Aga ma avastasin, et ma vajan midagi, mis viiks mu mõtted ära sellest, et väljas on -12, mu sõrmed on külmetanud läbi kahe kinda, ja ma olen juba kaks tundi hilinenud oma graafikust. Istusin autos. Pimedas. Pargitud kuhugi Mustamäe paneelikate vahele. Kell oli seitse õhtul. Ma ei tahtnud koju minna, sest kodus ootas korter, mis on alati sama vaikne. Ma ei tahtnud ka järgmist tellimust võtta, sest jalad olid nagu puust.

Võtsin telefoni. Sirvisin. Mitte midagi huvitavat. Facebook on üks suur reklaam. Instagram on üks suur teesklemine. Ja siis ma leidsin ühe lingi. Ma ei mäleta, kes seda jagas, aga see viis lehele, mis paistis olevat lihtne. Ilma igasuguste lubadusteta, et saad rikkaks. Lihtsalt “mängi, kui on igav”. See oli vavada ee. Ma olin kuulnud seda nime varem, aga polnud kunagi süvenenud. Nüüd, istudes autos pakasega, mõtlesin: “Miks mitte?”

Registreerimine võttis aega umbes kaks minutit. Ma kasutasin oma töömeili, sest see oli käepärast. Deposiit – panin kakskümmend eurot. Täpselt nii palju, kui ma teenin ühe tunni jooksul kaks tellimust tehes. Mõtlesin, et see on nagu pausi raha. Midagi, mis aitab mul unustada, et mu parem jalg on täiesti tuim.

Hakkasin mängima mingit väga lihtsat asja. Kolm rulli. Sümbolid olid tähed ja numbrid. Mitte mingit džunglit ega Egiptust. Lihtsalt lakooniline, nagu Eesti ilm. Ma vajutasin. Keerutas. Vahtisin. Kaotasin natuke. Võitsin natuke. Olin täpselt seal, kus alustasin. Kümme minutit ei toonud midagi erilist.

Ja siis tuli üks hetk, kui ma mõtlesin: “Teen viimase keerutuse ja siis lähen koju.” Ma isegi ei teinud suurt panust. Kolm eurot. Mis sest, et mul on alles alles vaid viis. Ma olin juba vaimselt kodus – mõtlesin, et panen makaronid keema, vaatan mingit lolli sarja ja magan ära. Aga enne seda ma vajutasin. Rullid läksid ringi. Peatusid. Ja seal oli see. Kolm seitset. Otseses reas.

Ma ei teadnud kohe, mis summa see on, sest mu aju oli külmunud. Tegelikult külmetusest, aga ka üllatusest. Siis number kerkis. 280 eurot. Kaheksakümmend? Ei. Kakssada kaheksakümmend. Ma lugesin kolm korda. Ma isegi ei naeratanud. Ma lihtsalt hingasin sügavalt sisse ja välja. See oli nagu löök kõhule, aga head moodi.

Esimese asjana vajutasin “võta välja”. Ma teadsin, et kui ma jätkan, siis ma kaotan selle tagasi. Sest ma olen seda kuulnud nii paljudelt. Vavada ee protsess oli lihtne – ma pidin vaid kinnitama oma identiteeti, mis võttis viis minutit. Siis raha läks teele. Ma istusin autos, kõrvalistmel oli tühi kott, ja ma mõtlesin, mida ma teen.

280 eurot. See pole palju, ütleb keegi. Aga kui sa oled kuller, kes sõidab pakasega ringi ja teenib tükitööd, siis 280 eurot on mitu päeva tööd. See on uued kindad. See on talverehvide hoiustamine. See on see, et sa ei pea muretsema järgmise nädala toidupoes.

Ma ei läinud kohe koju. Võtsin veel ühe tellimuse. Sõitsin Pelgulinna, viisin mingi pere söögi. Nad andsid mulle jootraha kaks eurot – muigega. Ma panin muigega taskusse. Ja kui ma koju jõudsin, tegin ma endale tõesti makaronid. Aga ma lisasin juurde singi ja juustu. Sellise luksuse, mida ma endale tavaliselt ei luba.

Järgmine hommik tundus teistsugune. Mitte sellepärast, et ma olin rikas. Vaid sellepärast, et ma tundsin, nagu oleks mul õnn selja taga. Mõne jaoks on see rumal. Aga kui sa sõidad kullerdusega läbi linna ja iga uks, mille taha sa koputad, avatakse kiiresti, kui klient on heas tujus, kui sa leiad parkimiskoha kohe restorani ees – siis sa tead, mida ma mõtlen.

Ma olen mõelnud, kas ma lähen tagasi vavada ee lehele. Ma olen käinud paar korda, aga ainult väikese rahaga – kümme eurot, viis. Ei mingit võitu. Aga see ei teinud haiget, sest ma mäletasin seda õhtut Mustamäel. Istusin autos, käed külmetasid, aga ma tundsin, et midagi on võimalik. Isegi kui see oli vaid mäng. Isegi kui see kestis vaid kümme minutit.

See õpetas mulle midagi. Mitte strateegiat. Mitte reeglit. Aga seda, et vahel tuleb võimalus siis, kui sa seda kõige vähem otsid. Ja ainus asi, mida sa pead tegema, on mitte karta proovida. Täna ma sõidan jälle ringi. Väljas on soojem. Mu kindad on uued. Ja igas pausis, kui ma ootan toitu, ma vahel naeratan selle loo peale. Sest see oli minu päev. Ja keegi ei saa seda minult võtta.