Téma: Kogemata suurendasin helitugevust

Ma ei plaani seda kunagi kellelegi tõsiselt rääkida. Mitte sellepärast, et see oleks salajane, vaid sellepärast, et keegi ei usuks mulle. Isegi mina ise ei usuks, kui see poleks juhtunud just minuga. Mul on kolmkümmend kaks aastat, ma töötan logistikuna, ja mu elu on täis arve, graafikuid ja hommikuseid äratusi. Ma pole kunagi võitnud mitte midagi. Mitte kunagi. Isegi bingos ei.

See teisipäev oli eriti räige. Hommikul sõitis keegi mu rohelisele autole parklas külje sisse. Mitte suurt, aga parajalt, et terve päev mõelda selle peale. Lõuna ajal sain meili, et mu lemmik kohvik suletakse – kus ma käisin iga nädal. Ja õhtul, kui tulin koju, oli külmkapp tühi. Nagu täiesti. Ainult kolm hapukurgi purki ja mingi kuivanud juust. Naine oli maal, sõbrad hõivatud. Istusin köögilaua taga ja tundsin, kuidas halb enesetunne hiilib sisse.

Mõtlesin: võtan õlle. Aga pood on kaugel. Mõtlesin: vaatan filmi. Aga miskipärast ei viitsinud. Ja siis ma nägin enda ees vana sülearvutit – selle, mida ma kasutan ainult arvete maksmiseks ja mõnikord kaartide vaatamiseks. See on aeglane, ta muudkui mõtiskleb enne iga liigutust. Aga sel õhtul ta töötas.

Ma ei tea, miks ma kirjutasin just vavada.solutions/et/. Tõesti ei tea. Võib-olla olin ma seda varem kuskil reklaamis näinud. Võib-olla rääkis keegi. Aga see polnud planeeritud. Päev otsa oli mul tunne, et kõik, mida ma puudutan, läheb valesti. Ja ma mõtlesin: anna minna. Olgu veel hullem.

Registreerisin enda. See võttis kaks minutit. Ma olin üllatunud, kui lihtne see oli. Ei mingeid pikki vorme, ei küsimustikke selle kohta, kas ma olen hasartmängusõltlane. Lihtsalt mail, kasutajanimi, ja sa sees. Mõtlesin: panen kõige väiksema summa, mis võimalik. Sisse kukkus kümme eurot. Selle raha eest ma saaksin kaks õlut. Aga sel õhtul ei tahtnud ma õlut. Ma tahtsin midagi muud.

Ma ei oska mänge eristada. Ma vaatasin neid nimesid – kõik kõlasid nagu keegi oleks need pannud suvaliste sõnade generaatoriga. Valisin ühe, kus oli kirjas "Book". Mõtlesin, et äkki raamatutest. Ega olnud. Seal olid mingid iidsed sümbolid, templid, ja üks mees, kes nägi välja nagu Indiana Jones. Ma ei teadnud, mida teha. Lihtsalt vajutasin keerutamist.

Esimene kaotus. Teine kaotus. Kolmas kaotus. Ma naeratasin. Täpselt nii nagu ma arvasingi – see päev on lihtsalt selline. Kõik, mida ma teen, läheb untsu. Aga siis ma mõtlesin: kümme eurot on kümme eurot. Ma võin sama hästi need rahulikult ära kulutada. Nii et ma jätkasin. Neljas kaotus. Viies kaotus. Kontol oli jäänud ainult kolm eurot.

Ja siis ma vajutasin kuuendat korda.

Ma ei mäleta, kuidas see juhtus. Ekraan hakkas vilkuma. Kõigepealt kaks ühesugust sümbolit, siis kolm, siis neli. Ma ei osanud lugeda. Ma vaatasin lihtsalt, kuidas mu konto number hüppas kolmelt kahekümnele. Sealt edasi viiekümnele. Ja siis sadas sinna juurde veel nii palju, et ma pidin kaks korda pilgutama. Seitsesada kolmkümmend eurot.

Istusin liikumatult. Mu süda tegi midagi, mida ta pole teinud aastaid – ta peksles nagu lind puuris. Mitte halvasti, vaid justkui ütleks: "Kuule, sa oled elus!" Ma ei karjunud. Ma ei hüpanud. Ma lihtsalt istusin ja vahtisin ekraani. Siis võtsin telefoni, tegin pilti. Ma ei tea miks. Et tõestada? Et mitte unustada?

Tund aega ma lihtsalt istusin ja ei teinud midagi. Mõtlesin: "See on viga. See läheb tagasi." Aga ei läinud. Summa oli seal, ilus ja kindel. Ma ei julgenud enam mängida. Ma kartsin, et üks vale vajutus ja kõik kaob tagasi. Panin telefoni kõrvale, tegin endale tee, käisin tualetis. Tulin tagasi, avasin uuesti vavada.solutions/et/ ja vaatasin. Summa oli ikka seal.

Ma vajutasin väljavõtmist. See võttis aega – mõned tunnid. Aga kui raha lõpuks mu pangakontole jõudis, tundsin ma kergendust. Mitte õnne. Mitte uhkust. Lihtsalt kerget, sooja kergendust. Nagu oleks ootamatult vihm lõppenud ja päike tulnud välja.

Ma ei rääkinud sellest oma naisele kohe ära. Ma ootasin paar päeva. Siis ütlesin, et sain lisaboonust töölt. Valetasin. Ma tean, et see on halb. Aga ma tahtsin, et see jääks minu loo võlu. Sest kui ma räägin tõtt, ta mõtleks, et ma olen hull. Et ma panin õnne peale. Aga kas see pole mitte kõik, mis me teeme? Iga hommik, kui me tõuseme, on õnn. Iga kord, kui me ületame tänavat, on õnn.

See üks õhtu, sel teisipäeval, kui ma olin valmis kaotama viimased paar eurot, ma ei võitnud mitte ainult raha. Ma võitsin tunde, et ma ei ole lüüasaanud. Et ma ei pea alati kaotajaks jääma. Ja kuigi ma tean, et mängumaja võidab lõpuks alati, see kord oli erand. See kord võitis see tüüp, kes ei osanud isegi mänge eristada.

Ma olen pärast seda käinud lehel veel paar korda. Mitte palju. Panen väikse summa, keerutan mõned korrad. Mõnikord võidan kümne eurot. Mõnikord kaotan kõik. Aga see ei tee enam haiget. Sest mul on see lugu – see kord, kui ma vajutasin kuuendat korda ja helitugevus läks kogemata üheksasse. Ja see oli piisavalt hea, et mind muuta.

Nii et kui keegi küsib, kas ma usun õnne, ma ütlen: ma usun sellesse, mis juhtus ühel teisipäeva õhtul. Ei rohkem, ei vähem. Ja järgmine kord, kui tunnen, et kõik läheb valesti, avadan jälle https://vavada.solutions/et/ mitte sellepärast, et ma ootaks võitu, vaid sellepärast, et ma tahan meenutada: vahel on kaotaja päeval lihtsalt õige nupp õiges kohas.